Tähelepanu - meie endi venitus

Nõudlus meie tähelepanule on täna suurem kui kunagi varem, konkurents muutub järjest tihedamaks ja võidavad need, kes on õigel ajal õiges kohas. Väliskeskkonnas on tähelepanu võimalik võita meie erinevate meeleelundite abiga ja tähelepanu võidavad tavaliselt need asjad, mis tunduvad huvitavad, hirmutavad või lihtsalt olulised. Kõike, mis võidab meie tähelepanu, me ka tarbime. Me tarbime nii seda, mis meil kõrist alla läheb, kui ka seda, mida inimesed meie ümber räägivad ja mida me meediast jälgime. Tahame või ei taha, aga see kõik mõjutab meid ja seepärast on väga oluline endale teadvustada, millele me iga päev oma tähelepanu vabatahtlikult loovutame.

Sarnaselt välismaailmaga nõuavad ka meie sisemaailmas tähelepanu mõtted, mälupildid, emotsioonid ja tunnetused. Kui tekib mõni huvitav mõte, siis võime vahel pikalt mõtterongiga kaasa minna ja avastada end mõne aja pärast tühjusse jõllitamas. Kui me pole kellelegi (või endale) andestanud mõne minevikus tehtud teo eest, siis ilmub mälupilt sellest teost ikka ja jälle meie teadvusse ning nõuab meie tähelepanu, et sellega tegeletaks. Kui meil hakkab külm, siis osutab keha sellele tähelepanu läbi külmatunde, külmavärinate ja kananaha.

Kuidas defineerida seda põnevat atribuuti, millega tajume nii sise- kui väliskeskkonda ja tänu millele saame teadlikuks kõigest, mis meid huvitab?

Seletav sõnaraamat ütleb, et tähelepanu on teadvuse keskendumus mingile objektile, tegevusele või mõttele. Inglise keelset sõna attention võiks selgitada kui consciousness attending to objects. Ja sõna attend tuleneb ladina keelsest sõnast attendere, mis tähendab to stretch toward. Seega tähelepanu võib piltikult mõtestada kui teadvuse venitust objektide suunas. Teadvus on justkui valgusallikas või taskulambi pirn ja tähelepanu on valgusvihk, mida saab suunata objektide, mõtete ja tunnetuste suunas. Teisiti öeldes on tähelepanu kui kassapidaja laser, millega triipkoode skanneeritakse. Aga selle laseriga on võimalik vaid ühte triipkoodi korraga skanneerida. Ei ole võimalik mitmele asjale, mõttele või tajule korraga keskenduda. Multitaskingut harrastades tehakse pigem halba kui head, kuna kõik objektid saavad sinu osalise tähelepanu ja ükski objekt ei saa täit tähelepanu. Kui me tuleme pärast tööd koju, paneme teleka käima, tõstame söögitaldriku ette ja istume partneriga laua taha, siis ei ole võimalik üheaegselt olla kursis telekas toimuvaga, nautida toidu maitseid ja arutada partneriga, kuidas päev möödus. Mida rohkem panustada oma päevamuljetele, seda vähem saavad maitsed ja telesaade tähelepanu ja vastupidi.

Suur osa inimesi tormab läbi igapäevaelu multitaskingut tehes. Aeg näib sõrmede vahelt libisevat ja igat hetke on vaja võimalikult „kasulikult“ ära kasutada. Kõige selle käigus jääb märkamata meid ümbritsev ilu, tekivad keskendumisraskused, uneprobleemid ja ärevushäired. Meid on koolis õpetatud oluliseks pidama keskendumist ja treenima oma tähelepanu, kuid meid ei ole õpetatud, kuidas tähelepanu puhata saab. Millega sina tegeled pärast rasket tööpäeva? Ilmselt ei lase oma tähelepanul sekunditki puhata, vaid paned ta uuesti rakkesse vaadates seriaale, scrollides sotsiaalmeedias vms. Aju saaks puhata näiteks looduses jalutades, kuulates rahustavat muusikat või mediteerides. Kui igapäeva toimetustes on tähelepanu kui taskulambi valgusvihk alati objektide poole suunatud, siis mediteerides valgusvihk lõdveneb ja imbub vaikselt tagasi lambipirni sisse ehk oma algallikasse, kus ootab teda lõputu rahu. Seepärast ei ole võimalik oma põhiolemust/teadvust/rahu/armastust tähelepanuga avastada nii, nagu kõike muud siin elus, vaid seda tuleb teistmoodi kogeda. Valgusvihku ei saa taskulambi enda poole pöörata, vaid valgusvihk tuleb allikasse tagasi meelitada.

Tähelepanu on meie endi pikendus/venitus objektide suunas, mis vajab aeg-ajalt puhkust, et oma täispotentsiaali ära kasutada. Võttes päevas endale kasvõi 4-5 sekundi kaupa hetki, kus hingad sügavalt sisse-välja ja lased tähelepanul lõdvestuda, on võimalik oluliselt oma keskendumisvõimet tõsta, loovus hakkab paremini vohama ja ideed genereeruvad justkui iseenesest.