Minnalaskmine

Üks olulisemaid oskusi, mida ma elus tähtsaks pean, on minnalaskmise oskus ehk mitte kinni hoidmine asjadest, mis mind enam ei teeni. Tänapäeva ühiskonnas on aga hoopis vastupidised trendid, kus kaitstakse oma põhimõtteid nii, et veri ninast väljas, oldakse kinni negatiivsetes mõttemustrites ja otseloomulikult võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju. Elu on pidevas muutumises ja tänu tehnoloogia arengule muutub kõik järjest kiirenevas tempos. Vanadest mustritest ja tavadest kinni hoides on väga keeruline uue ajaga adapteeruda. Kui ei suudeta lahti lasta oma mõtetest, tõekspidamistest, teiste ütlustest, olukordadest, suhetest ja kõigest, mida raha eest osta saab, siis on elu täis kannatusi. See võib kõlada ekstreemselt, läheb kindlasti näiteks vastuollu tõekspidamisega „oma selgroogu peab ikka näitama“ ning riivab suuri egosid, kuid tegelikult omades võimet kõigel minna lasta ilmutab end nii võimas selgroog, mis pole võrreldav ühegi põhimõttest kinni hoidmisega. Selle selgroo juurde tulen ma lõpupoole tagasi.

Olen minnalaskmise hüvesid avastanud väga paljudest elu tahkudest.

Alustan mõtetest, sest need on inimesele väga intiimsed ja reeglina identifitseeritakse ennast oma mõtetega. Kui tihti leiad sa end mõlgutamas/ meenutamas mõnda olukorda või dialoogi kellegagi uuesti ja uuesti oma peas nagu katkine grammofon? See koormab meid ja hoiab mõistust ebavajalikult täistuuridel. Kui eeldada, et mõtted moodustavad justkui katkematu voo ja et see monoloog peas (ego) olengi Mina, siis polegi võimalik mõtteid nö taustal eemalt näha ja neil minna lasta. Tegelikult ilmub iga mõte ükshaaval teadvusse ja see vaikus, rahu ja tühjus mõtete vahel on hoopis Mina. Nii et jah, oma mõtteid ei pea alati uskuma! :D Korduvmõtted on varasemate mustrite põhjal väljakujunenud lõks ja igal juhul on egol olemas õigustus, miks mingi olukord või dialoog on niivõrd oluline, et see tuleb üksipulgi veel ja veel läbi hekseldada ning tihti näpistatakse uneajast selleks minuteid või tunde. See on kurnav ja tekitab stressi ning kulutatud energia oleks saanud hoopis kasulikumatele mõtetele suunata või hoopis mitte millelegi mõelda ja puhata.

Ka tõekspidamised, põhimõtted ja maailmavaated on lihtsalt mõtted. Nendest lahtiütlemine võib tunduda ükskõiksena, pehmona või tuimana, aga vahel on neil minnalaskmine palju suurem tugevus kui nende kaitsmine ja neist kinni hoidmine. Kindlasti ei arva ma, et kõikidest oma tõekspidamistest peaks lahti ütlema. Vahel tuleks lihtsalt küsida endalt, kas mõni tõekspidamine aitab ikka minul parim versioon endast olla või teenib see kellegi teise huve või eeldatakse lihtsalt ühiskonnas, et nii on õige mõelda. Maailm on pidevas muutumises ja meie samuti. Vanadest põhimõtetest kinni hoidma jäämine võib vahel pidurdada meie isiklikku arengut, kuna siis jäädakse justkui kahe tõmbava poole vahele – ühelt poolt nõuab minevik teatud moodi olemist, aga intuitsioon kutsub hoopis vastassuunas liikuma. Kui ei suudeta minevikust lahti lasta, siis ei saa ka edasi areneda.

Aeg on üks piiratud ja väga oluline ressurss inimeste jaoks ning selle üle vähegi kontrolli omamiseks planeeritakse hoolikalt. Planeerimine on oluline, aga vähemalt sama oluline on ka mitte kinni jääda plaani, vaid osata sellest lahti lasta. Asjaolud muutuvad nii kiiresti ja uuendustega on vaja kaasa minna. Tuleb õppida alistuma sellele, kuidas asjad peaksid minema, ja lasta vahel asjadel voolates juhtuda. Me saame küll tõsta soovitud lõpptulemuse tõenäosust läbi planeerimise ja tegevuste, aga mitte forsseerida seda juhtuma. Miski pole garanteeritud juhtuma. Tihti hoiab meid soovitud eesmärgini jõudmisest tagasi just meie kinniolek selles, kuidas asjad peaksid minema/ eskaleeruma. Olles planeeritud rajal kinni, ei suuda me märgata vihjeid, mida universum meile saadab, ega pane tähele, mida olukorrad ja inimesed meile õpetavad.

"Sometimes surrender means giving up trying to understand and becoming comfortable with not knowing." - Eckhart Tolle

Minnalaskmine on ennast maskeerinud ka kahte „tegevusse,“ millel on õnnelikult elamise juures suur roll – aktsepteerimine ja andestamine. Inimesed virisevad ja hädaldavad jube palju. Põhjuse selleks leiab alati - kas on keegi jälle ebaõiglaselt käitunud või on ilmataat vingerpussi mänginud vms. Virisemine pole midagi muud kui hetkeolukorraga mitte rahul olemine. Elada tuleb hetkes ja võti hetkesse naasemiseks on aktsepteerimisel. Kui me suudame lõpuni aktsepteerida fakte, et Ossinovski tõstis alkoholiaktsiisi ja ilm on Eestis kehv, siis automaatselt me laseme lahti negatiivsetest mõtetest ja saame hetkes olemist nautida. Neid fakte mitte aktsepteerides jäämegi mõttes edasi kiruma ja kõnnime kulm kortus ringi. Sarnane endale teadvustamata lahtilaskmine toimub ka andestamisel. Mulle meeldib üks ütlus, mida kuskilt lugesin, et kellegi peale vihane olla või vimma kanda on nagu neelaks ise mürki ja loodad, et teine sellest ära sureb. Andestamine on õnne valemis üks kindel komponent. Suutes andestada, lased minna negatiivsetel mõtetel, mis vihasena hoidsid.

Minnalaskmine ei ole kergete killast ja kõlab kindlasti lihtsamana kui päris elus järgi proovides. Minul on aitanud asjadel minna lasta taipamine, et me ei ole tegelikult see keha-mõistus, keda kutsutakse meie nimega ja kes asjadest lahti laseb (sellest on pikemalt juttu ühes mu eelmises postituses). Kui me uurime väga hoolikalt ja sügavalt selle üksuse olemust, kes näib asjadest lahti laskvat, siis me leiame, et see üksus ei olnud kinni seotudki ühegi elukogemusega. Selles ei ole ühtegi haava ega jälge, see on justkui tühi ruum. Seetõttu kui ei ole keha-mõistust, kes asjadest kinni hoiaks, siis pole lõppude lõpuks ka millestki lahti lasta. Me oleme lõputu teadvus või hing, mis oma päritolult on juba vaba kõikidest kinnistustest ning milles peitub täielik rahu. On võimalik saavutada selline tugev side oma hingega, et ükski välimine stiimul ei mõjuta seda, kui õnnelik sa oled. On võimalik saavutada selline elu, kus taustal olev foon on pidevalt õnn ja rahu. Mida tugevam side teadvusega saavutatakse, seda tugevam on meie tegelik selgroog ja võimsam sisemine revolutsioon.