Kas sa tead, kes sa tegelikult oled?

Me elame ajal, kus järjest enam inimesi hakkab üles ärkama kollektiivsest unest ja taipama, kes nad tegelikult on ja milleks nad siia ilma loodi. Ja tuleb tunnistada, et on ka viimane aeg, sest sarnaselt edukust ja raha edasi jahtides me lihtsalt hävitame ennast siin planeedil. Kliima soojenemine ei ole mingi sõnakõlks, fossiilsed kütused on lõpukorral, ülemäärane liha söömine jätab kasvuhoonegaaside näol jälje atmosfääri, tarbeesemete ületarbimine reostab nii maismaad kui ookeane ja seda loetelu võib pikalt jätkata. Muutus saab toimuda indiviidi tasandilt ja suurima nihke mõtlemises tooks minu arvates kaasa see, kui inimesed taipaksid, kes nad tegelikult on ehk mis on nende põhiloomus.

Kas sina tead, kes või mis sa oled? See küsimus tundub nii naeruväärne, et ilmselt ei vaevu sa isegi mõttes sellele vastama. Aga vastus ei olegi nii ilmselge. Reeglina seostavad inimesed ennast oma nimega, oma mälestustega, oma saavutustega, oma eesmärkidega jne. Ehk keha, kellel on mõistus ja kes aja edenedes liigub vanaduse poole. Kui me aga lähtume oma vahetust kogemusest, siis see pole üldsegi nii, nagu tundub.

Mina on meie elukeskmes olev tegelaskuju, mille ümber terve elu keerleb. Me mõtleme tema nimel, me tunneme tema eest, me tajume ja käitume teda esindades. Tavapäraselt mõeldakse mina all keha-meelt ja kõike muud peetakse eraldiseisvateks objektideks või välismaailmaks. Meil on meie mõtted, tunded ja tajud, kuid miski on alati teadlik nendest. Seega ei kuulu näiteks mõtted meie põhiloomuse hulka, nad ei ole aluseks või algallikaks, kuna neid teatakse ja kogetakse. Meie mõtted ilmuvad ja kaovad, aga kui mõtted oleksid meie põhiloomuse osa, siis mõtte kadumisega kaoks ka osa meist. Me ei saa aga väita, et meie vahetu kogemus viitaks sellele, et koos mõtete haihtumisega haihtub alati ka osa meist. Seega mina on see, kes on teadlik mõtetest, aga ei ole mõtted ise.

Liigume edasi kehasse, mida me tunnetame ja millega tajume. Me tunnetame, kuidas jalataldade all kiheleb, kuidas tühi kõht tekitab nälja tunde või kuidas käsi kokku hõõrudes tekib peopesas soe tunne. Niiviisi tunnetame me oma keha seestpoolt ja ükski tunnetus ei kesta väga kaua. Samuti me näeme, kuuleme ja haistame ehk tajume oma keha. Ka tajud ilmuvad ja kaovad ega kesta kaua. Teisiti öeldes me ei koge kunagi järjekestvat ja pidevat keha. Meil on kontseptsioon sellest, kuidas meie keha on kestnud 20, 30 või 40 aastat, aga meie kogemus kehast viitab vahelduvate tunnetuste ja tajude jadale. Ja mis on see, mis on teadlik kõigist tunnetustest ja tajudest? Misiganes see on, aga me kutsume seda minaks.

Kolmas element meie kogemuses on väline maailm, mida me tajume viie meelega: nägemine, kuulmine, maitsmine, haistmine ja kompimine. Läbi meeleelundite kogeme me aistinguid. Kui kaua kestab üks kuulmisaisting? Kümme aastat? Või kõigest mõne hetke? Oled sa kunagi kogenud lakkamatut aistingut? Kas mõni aisting on kestnud terve elu? Ilmselgelt mitte. Teisisõnu me ei koge kunagi järjekestvat maailma, vaid meil on kontseptsioon sellest, aga see kontseptsioon ei lähe kokku meie kogemusega. Ma ei ütle, et see kontseptsioon on vale või halb, lihtsalt see pole tuletatud meie kogemusest. Mitte keegi pole kunagi kogenud järjekestvat maailma, vaid näilik järjekestev maailm koosneb vahelduvatest tajudest. Kui sa paned silmad kinni, kus maailm siis sinu jaoks on? Sa eeldad (mõtled), et see on endiselt seal väljas, aga see pole su vahetu kogemus läbi tajude, vaid lihtsalt mõte. Tajud kestavad tavaliselt küll kauem, kui mõtted või tunnetused, kuid sellegi poolest on nad mööduvad. Ja miski on igal hetkel teadlik kõigist tajudest, millega me maailma kogeme.

Nüüd kui ma ei ole minu mõtted ega mälupildid, tunded, tunnetused ega tajud (sest kõik need ilmuvad ja kaovad, aga mina jään), siis kes või mis ma olen? Ma olen igihaljas ja alati kohalolev „taust“ mõtetele, tunnetele ja tajudele. Ma olen teadlik olev element igas kogemuses. Ja ma olen ka teadlik, et ma olen teadlik! Ma olen teadvus. Ma olen tohutu „tühi ruum,“ millel pole piire, mis on lõpmatu ja mida on võimatu isegi täpselt kirjeldada, sest iga sõna, millega seda sildistada, vaid piirab selle olemust (sest ta on lõpmatus!). Samas kõik sõnad on teatud limiteeringuga (neil on oma tähendus), seega omavahel suhtlemiseks on vaja teha järeleandmisi.

Vaatamata sellele, et teadvus on tühja ruumi sarnane lõpmatus, on mediteerides võimalik selle (iseenda) kohta nii mõndagi avastada. Kõikide mõtete, tunnetuste ja tajude „taga peidus“ on täielik rahu. Lisaks täielikule rahule on seal peidus veel tingimusteta armastus. Ja lisaks tingimusteta armastusele ootab meid seal ka puhas õnnetunne. Kas pole mitte õnnetunne, armastus ja rahu need, mida me elus kõige enam otsime? Ja kes oleks võinud arvata, et nende leidmiseks pole vaja sammugi teha, vaid heita pilk iseendasse! Ahnuse, viha ja sõdade põhjused on kõik juurutatud tõekspidamisse, et mina olen piiratud keha-meel (ego), kes tunneb asjadest puudust, tunneb hirmu ja peab ennast kaitsma. Loomulikult tuleb igapäeva toimetustes ja siin nähtavas maailmas eksisteerimiseks võtta keha-meele tegelaskuju, kuid kui teada ka mündi teist poolt, siis muutub ajapikku me mõtlemine ja harjumused. Mündi teine pool paljastab, et meie põhiloomuseks on täielik rahu, tingimusteta armastus ja puhas õnn. Kui sellest on sügavalt arusaadud, muutuvad prioriteetideks teiste inimeste aitamine, neile head tegemine ja loodusega harmoonias elamine, sest ka neil on samasugune põhiloomus. Nii loodusel kui inimestel on ühine algallikas. Aga mündi teise poole kogemiseks ei piisa lihtsalt lugemisest, vaid on vaja järjepidevalt praktiseerida „päringute tegemist iseendasse.“